Ridala Kogudus
Jutlused

Usk ja uskmatus


Loeme Markuse 2:1-12 

Jeesus tervendab halvatu

1 Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi
kuulda, et ta on kodus. 

2 Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam
ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. 

3 Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. 
4 Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse
lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli,
ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. 

5 Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu
patud on sulle andeks antud!” 

6 Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma
südames: 

7 „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu
võib patte andeks anda kui Jumal üksi?” 

8 Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad
iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? 

9 Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks
antud!” või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!”? 

10 Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte
andeks anda maa peal,” - ta ütles halvatule - 

11 „sinule ma ütlen: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine
koju!” 

12 Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja
kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat,

öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!” 

 

Sõbrad viisid halvatu Jeesuse juurde usus, et Jeesus suudab ta terveks teha. Kuid mis on usk? Heebra kiri 11:1 vastab meile - loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus (68 aasta tõlge ütleb ehk veelgi selgemini- Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta). Ehk usk on see, mida me veel ei pruugi näha, kuid meil on kindel veendumus selle toimest. Milline inimene jätab tomatiseemne maha panemata sellepärast, et ta ei näe kohe tomati vilju? Me tegutseme ilma, et me näeksime vilju. Niisiis kogu meie elu on üks suur usuküsimus ning siiski on meil nii palju uskmatuid? Miks küll? Uskmatus on passiivsus. Usule järgnevad teod. Halvatu sõpradel oli kindel veendumus selles, et ainult Jeesus suudab nende sõpra aidata. Nad ei jätnud asja pooleli nähes, et maja on rahvast täis ja nad ei mahu sisse. Nad hakkasid otsima võimalusi.

Tööle asudes pakkus mulle mu juhataja kohe võimalust osaleda ühel autismiteemalisel koolitusel. Autism on sotsiaalnehäire, mis mõjutab selle inimese kogu sotsiaalset elu ehk tema ja ta lähedaste elu on häiritud ning tuleb hakata õppima hakkama saada selle häirega. Koolitaja ütles midagi, mis jäi mulle väga hinge ning millele ma olen mõelnud hiljem igas oma eluvaldkonnas ringi vaadates. Ta ütles - nii kaua kui te otsite vabandusi ei saa te näha võimalusi. Lõpetage vabandused ja hakkake otsima võimalusi.
Kui kiiresti me leiame vabanduse mingi asja tegemata jätmiseks? Mina suudan vabandusi väga kiiresti välja mõelda ja ma usun, et ka sina oled selles väga osav. Nii lihtne on leida vabandusi. Kui lihtne on aga leida võimalusi - sest võimaluste otsimine nõuab tavalisest rohkem pingutust. Kuid kui me hakkame otsima võimalusi, siis saab tekkida muutus.
Need sõbrad oleksid võinud leida palju vabandusi, miks nende sõber terveks ei saa ning miks nad teda Jeesuse juurde viia ei saa. Kuid need sõbrad olid võtnud kindla veendumuse, et nad peavad ta viima Jeesuse juurde üks kõik kui keeruline see protsess kokkuvõttes ka ei oleks. Nad oleksid võinud jääda ukse taha, kuid nad võtsid selle halvatu ja tassisid ta katusele - see nõudis pingutust. Ja nähes nende pingutust - ütles Jeesus sellele halvatule, et ta patud on talle andeks antud.
Jeesus ei nõua meilt mitte midagi erilist, ta lihtsalt soovib näha meie usku, kuid usk väljendub tegudes. Sellest kirjutab ka Paulus oma kirjas Jakoobusele teises peatükis - salmid 15 ja 16 -
Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neil 
ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu? See sama suhtumine on ka mind häirinud mõningate kristlaste seas tänapäeval, kui inimesel on mingi puudus või vajadus, siis me ütleme - “me palvetame su ees”, selle asemel, et katta talle laud ja toita tal kõht täis. Me peamegi paluma need inimesed Jumala kätte, kuid eelkõige on Jumal mind ja sind kutsunud selleks, et teenida neid inimesi, mitte ainult palves vaid ka tegudega.

Võime leida vabandusi, et meil on liiga kiire või meil endalgi pole piisavalt, kuid kui meil on Jumal, kes varustab meid, siis me ei jää hätta. Ja kui jäämegi, siis on Paulus oma teises kirjas Korintlastele kirjutanud - Ja Jumal vastas mulle: “sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks”. See elu siin on peatuspaik. Ja ma usun, et võime vajadusel loobuda ühest kinopiletist või lõunasöögist, et anda see kellelegi, kelles võib tärgata tänu meie lahkusele ususeeme, mis on igavikulise väärtusega. Lõpeta vabandused ja püüa otsida võimalusi ja siis saab hakata Jumal sind varustama kõige vajalikuga!